Minu teisel Jukolal teine vahetus

Kuna sõita oli vaja Helsingist 400 km ülesse Kauhava lennujaama, kus sel korral toimus, lahkusime oma Põrgupõhja naiskonnaga - Grethe, Riika, Merike ja mina - juba reede hommikul. Et kui juba minna, siis jõuame treeningrajale ka minna luurele, et sisse elada. Helsingist laevalt mahasõit oli müstika - pole kunagi varem laeva kerest sadama väravateni umbes tund aega vist liikunud! Aga noh, ühel hetkel me siiski sõitma saime ja erilisi peatuseid ei teinud teel. Korra bensukas kohvi ostes küll avastasin oma 2 tiimiliiget mingi angaari pragusid uurimas pingsalt - ei olnud sissemuukimiskatsed vaid geopeituse otsing. Kunagi otsiti Pokemone ka vist kuidagi? 🤭

Kohale jõudsime 19.30 ajal alles ja suundusimegi kohe siis trenni enne telkide üles panemist. Mõnekilomeetrise kaugusele treeningkaardiga alale viis buss 15 minutiga. 

Eesmärk oli aru saada, kuidas Soome looduses päriselt objektid vastavad orienteerumise tingmärkidele. OEH. Eestlane vaatab - kaljukivi - üks kivi kõik ju! Aga soomlane pole nõus ja märgistab kaardile - must täpp, pruun täpp, lihtsalt pruun rõngas. Ma arvan, et kui mul oleks hiiglama palju aega, siis ma võiks sammhaaval neid kive seal tuvastada kaardil, aga joostes võistluse ajal? Mission impossible! Selle aasta Jukola eripära pidavat olema ka see, et reljeef on väga laialivalguv. On ja pole ka. 

Tegime mõned punktid ära ja siis jooksime hooga otse tagasi bussipeatuse kohta. Kartsime, et jäime hiljaks minutiga, aga õnneks jäi buss hiljaks 3 minutiga, sel ajal olime ühtlaselt kaetud ablaste sääskedega. See kusjuures on üks veider asi. Sääski oli ainult seal treeningalas ja PALJU. Võistluskeskuses ei näinud pärast ühtegi sääske enam. Aga putukavaba see üritus siiski ei olnud. Ämblikke leidus telgist lõpuks igalt poolt! Arusaamatu, kust nad sisse said, kui lukud ju olid kõik kinni. Üks ämblik sai autost veel välja visatud poolel teel tagasi koju...

Reede oli suhteliselt vaikne seal veel kõik. Kuna meeste võistlus hakkas alles laupäeva hilisõhtul, siis põhimass hakkas saabuma laupäeval. Meil oma klubi telkimisalaga vedas päris hästi. Väikse kõnni kaugusel asus veekraanide punkt ja suhteliselt lähedal oli ka wc-putkade rivi. Samas kui osad telgialad olid kohe nende kõrval. Ei oleks tahtnud kuulda ööpäev läbi ei veesorinat ega peldikuuste pauke.

Laupäeva hommikul täitus aga suur lennuväli autode ja telkidega nii kiiresti! Ühel hetkel seisad tühjal lennurajal, teisel hetkel aga... niimoodi...

Võistlusest

Meie Venla (ehk naiste teatevõistluse) tiimi vahetused olid sel korral sellises järjekorras: Grethe, mina, Riika, Merike. Vahetuste distantsid vastavalt 8 km, 7,9 km, 6,8 km, 9 km. Kõrgus suht olematu Soome kohta - 60-80 tõusumeetrit etapi kohta. Võistlusnädalal kuulasin paaril korral Vestuspäevaku jutuajamisi, kus jäid kõrva infokillud - kui sa pole varem sellisel maastikul osalenud, siis ära tule (mina mõttes 😂😭). Kui tavaliselt on üks kindel abimees - reljeef - siis sel korral ei ole sedagi (mina mõttes 😂😭). Kui jooksed  üle raba, siis ega seal pole midagi aru saada eriti, millest kinni haarata enda paika panemisel (mina mõttes 😂😭). Julgustav, eksole...

Start on Jukolal ikka müstika. Kokku oli 1421 naiskonda ehk 5684 naist! Eks on teada, et seal ju tekivad suured rongkäigud, aga samas hajutusi on omajagu, seega ikka peab veidi oskama ka orienteeruda 🤓.

Kuna mul puudus kogemus ise teade vastu võtta, siis ikka kippusin vahetusalasse aegsasti kohale. Ilm kiskus järjest vihmasemaks ja leppisime kokku, et olen seal ootamas kilekaga ja siis, kui Grethe annab mulle kaardi, siis mina annan talle oma kileka vastu ja kuna mul oli ka seal kaasas telefon kileka taskus, siis sain vaadata online tabelist, kui Grethe viimasesse punkti jõudis ja ilusti valmis olla. Oi kui kahju oli neist naistest, kes nõutult laiutasid käsi, kui neil tiimikaaslast ootamas ei olnud! Üks naine ootas lausa ligi 5 minutit seal ja oli nutma hakkamas. Väga tobe olukord tõesti, kui tuled kiiresti oma vahetusest, et saaks teate üle anda ja pole, kellele anda... Üldiselt need kadunud liikmed siiski ilmusid ruttu kohale. Grethe saabudes nägin ära ka, kust umbes ta meie kaardi võttis, siis oli juba endal lihtsam teada, kuhu lõpetades hooga suuna võtan ja ei pea hakkama numbreid kohe algusest jälgima seal kaartide koridorides.

Algus oli suht jooksukas. Minu trump 😎 - kui mõistus ei võta, siis jalad... 

Aga ei eita, et ikka need lohad on väga suureks abiks sellisel maastikul liikumiseks suunaga. Kõige olulisem on aga seda suunda pidevalt kontrollida ja ikkagi iga hetk kaardis olla, et aru saada, et õige loha/eesjooksjad valida, sest pärast üldkaarti vaadates oli neid punkte maastikul ikka väga palju mille olemasolust ju ei teadnud ja täiesti kummaline, et ühtegi valesse punkti ei jõudnud, mis siiski ju olid väga lähestikku.

Paaris kohas siiski tegin ka ise teevaliku kui kedagi ees ei olnud sel hetkel, aga ikka alati kuskil jälle ilmus keegi, kes samas suunas liikus. Ainult 206-ga oli veidi ekslemine, sest selles kribus ei suutnud ise küll ennast seal paika saada ja kohapeal käis üks kaos edasi-tagasi siblimine kümnete naiste poolt, kes oma erinevaid hajutuspunkte otsisid ja see veel omakorda tekitas segaduse ja seal ikka küsisin ühelt tüdrukult, mis punkti ta otsib ja kui sain teada, et 206, siis jäin ta selja taha lihtsalt, õnneks ma kaugele näen hästi ja tema selja taga olles sain talle siiski hüüda üle õla, et näe, see seal vist! 

Ühes kohas ohverdasin ka 15-20 sekundit, et aidata ühes punktis ühte naist, kes oli valesse punkti sattunud ja tuvastasime tema kaardil, kus ta asub, et saaks õiges suunas edasi. Sellisest abipakkumisest ma ära ei ütle, sest tahan ise ka alati seda saada kui vajan 🥹.

Mingil hetkel kuulsin selja taga valju ähkimist ja vaatasin - läheneb suurel kiirusel valge võistlusvestiga naine! Kolmas vahetus juba! Tipptiimidel olid rinnanumbrite asemel võistlusvestid... Tõmbasin raja serva ja lasin ta mööda ja vaatasin, kuidas kõik järgnevad ka kahele poole leeri astusid. Tasub valjusti ähkides läheneda, töötab!

See emit-lätakas (meie SI-pulga asemel) punktilugemiseks on suht ebamugav ja lõpuni välja oli kahtlus, kas ikka sai see igal pool korrektselt pesasse vajutatud. Mingi hetk avastasin, et see pöidlakinnituskumm jäi sinna lätaka ja jaama vahele ja hakkasingi pelgama, äkki ei saanud kontakti niimoodi ja enamus ajast oli stress peas seal rajal, aga mis siis kui ei lugenud ära mõnda punkti - see on õudne, kuidas tekitan endale täiesti mõtetu lisamure kui selleks pole vajadust ju! Kui mahalugemisel ekraanile suur roheline OK tuli, oli kõik hästi.

Kokku meie tiimile 410. koht, 1246 lõpetanud tiimist. See on ikka täiesti ulme, mis tase on tipporienteerujatel! Kaotasin oma vahetuse kiireimale 24 minutit ehk peaaegu kolmandikuga ju! Aga siiski olin oma vahetuse 337-s, mis on täitsa ok, aga ma ikkagi paneksin suures osas lohade arvele ja jooksusuutlikkusele selle hea tulemuse 🫣 Üksi oleksin palju rahulikumalt ja aeglasemalt süvenenud kaarti kui poleks näiteks sohu suundudes lohakoridori ette joostud õigesse kohta teelt ära keerates ja liidriga vahe oleks olnud 4x suurem 😝. Kokku tuli 9,4 km ja aeg 1:12.

Kogu meie tiim oli väga tubli! 🥳

Sel aastal mõjus eriti mastaapselt telkimisala, kuna kõik oli kui lõputul peopesal mõlemal pool lennurada. Kui millalgi ilmub mingi droonifoto selle kohta, on see kindlasti äge! Kui kunagi minu lapsepõlves olid ainult ühesugused pruunist presendist ühe kujuga telgid, siis praegu on see valik nagu lõputu nii kuju kui suuruse ja värvi osas.  Laupäeva õhtul kell 23 oli meeskondade start. Meeskondi oli 1649 ehk 11543 meest! Olgu, tegelikult see on meelevaldne öelda, et meeskonnad. Kuigi peamiselt seal Jukola põhivõistlusel mehed on, siis on ikkagi ka veidi vapraid naisi, kes öösel ja varahommikul selle ette võtavad! Nagu ka meie Grethe, kes oli asenduseks ühele mitte-tulla-saanud meesliikmele. Põhitiimil läks ka väga hästi!  Vahepeal oli kahe võistluse vahel veel võimas lennushow. Need olid ikka uskumatud trikid, mida seal taevas tehti! Lennukid, mis muidu mõeldud selleks, mida mitte keegi ei taha kogeda, aga mnjah... Elu on veider... Kummaline, et pimedaks seal ei läinudki. Kui eelmine aasta oli Soome täitsa lõunaosas see asi, siis seal ikka oli kottpime ka veidi paaril tunnil. Aga nii palju kõrgemal ei läinudki täitsa pimedaks. Ega väga unetunde ei tulnud sel ööl... Aga ulme, kui jahedaks läks! Temperatuur kukkus alla 10 kraadi ja seljas olid kõik riided, mis kaasa sai võetud, mõtlemata, kas need kokku mätsivad ka omavahel või ei... Sai kolatud ringi ja vaadatud ekraanilt meeste võistlust. Vastu hommikut siiski korra ka põõnama 🥱😴 ja siis tagasi kodu poole... Mida teevad orienteerujad laevas? Analüüsivad muidugi. Ja ühe plagiaaditiimi tuvastasime ka 😅 Fotod: ise ja klubikaaslased (tiimifotod ja lennukid)