No seda vana rasva nüüd rohkem ei ole, see jäi kõik Taliharja rajale

Naiivne! Kui punt sõidab aerokaardi järgi kuhugile ma ei tea kuhu, siis ega ma ikka omapead tagasi ei oleks kulgenud mitte kuidagi sealt! Eriti kuna ma ju ei oska arvestada jää kandevõimet, aga teised on kõik kogemustega uisutajad, kellega on hea turvaline liikuda jääl. Kuigi.. meie kuuesest pundist 4 ikkagi said jalad märjaks, minul oli vist algaja õnn ja pääsesin kuivade jalgadega 😛. Pikalt ja mõnusalt sai kruiisida tempokalt piki jõge, aga palju oli ka metsas puude vahel uisutamist. Nii äge! Õnneks ma päris ära ei kustunudki. Veidi oli neil kohati tempo liiga kiire jõe peal, aga siis jälle metsa vahel turnides sai puhata... Mina siin pildil paremalt kolmas munapea - panin kiivri pähe, esiteks turvalisem kui jääl kukkuda, teiseks - kuna oli siiski miinus 15 külmakraadi ja mu kõrv alles taastus, siis kiivri sees oli kõrval hea soe ja külm ei puhunud läbi pea.

Aga peale 45 km uisutamist tõdesin, et keha siiski nagu otsi ei andnud ja sain veidi julgust mitte tühistada osalus Taliharjal. Ei ole võimalik mitte osaleda üritusel, kus ürituse infoskeemil on junnike... (ise panin selle ju sinna... korraldaja palvel... 🫣 )Järelikult see üritus väga normaalsetele ei ole, sobib! Siiski mõtlesin, et ma ikkagi trenni ei tee enne. Kui seda vana rasva on, mille pealt see läbi teha, siis on ja kui ei ole, siis tuleb poolel maal rajalt maha astuda. Võistlusnädalal läks järjest keerulisemaks Strava seina scrollimine. Muidu ikka vaatan korra-kaks päevas, mida spordisõbrad teevad... Paraku on mul enamus Strava-sõbrad nagu mina ehk Taliharjale minemas. Oi, kuidas läks iga päevaga keerulisemaks see teiste trennide jälgimine! JÄLLE ta tegi trenni - küll tal on lihtne siis seal Taliharjal ju... Viimane piisk minu kannatuste karikasse oli see, kui Maris postitas väikse jooksutrenni ja lisas kirjeldusse, et " Parem vähe, kui üldse mitte 🤪"  Aitäh Maris! Sain litaki meeldetuletuse endale, et mina olengi see "kui üldse mitte" trennitegija ju! Stravat rohekem ei vaadanud... Uppusin hoopis töösse, võistlusele mõelda ei jõudnud ja viskasin reedel bussi ääreni täis spordiriideid ja mõtlesin, et otsustan kohapeal, millega osalen.  Võistluseelsel õhtul sõitsin sõbranna Kristi juurde, kes elab Kärdlast kümmekond kilomeetrit eemal ja tassisin terve bussisisu talle tuppa, mis kodust kaasa haarasin 😆, et hakata lõpuks mõtlema, kuidas rajale minna. Väga keeruline on seda valikut teha, kui ilmaennustused kunagi ei realiseeru ja kui kohustusliku varustuse hulk on piisavalt suur ja samas ju ei taha suure kotiga ka rajale minna. Loevad kogemused! Minu viies Vanakuri ja juba tean veidi siiski 😎... Väikesesse veekindlasse kotti läks sulejope, pehme istumisalusekile (ehk mingi pakkimise materjal), hädaabikile, tikud, vahetusriieteks mittekohustuslikud aga vajalikud soojapesusärk, top, sokid, puhv, lambanahakindad. See kott omakorda läks seljakotti, kus oli 1,5 liitrine veepõis ja mingi ports geelituube ja batoone. Mis enamus jäid alles ehk kaasastassimise rõõm... Sellega feilan endiselt igal aastal - ahnitsen kaasa rohkem kui tarbin, mõttega, et peaasi, et rajal nälga ei sure 😅. Tarbisin rajal 2 batooni ja 3 geelituubi, kaasas oli neid vist aga umbes 5+8 🙊. Võtsin oma taktikaks, et sörgin rahulikult, hoian pulssi madala, tõusud käin ja proovin mitte väga higiseks saada. Nojah. Viga nr üks riietumisel oli see, et panin õhukeste suusapükste peale siiski veel ka kilepüksid, sest lubas ju paksemat vihma esimestel tundidel ja mõtlesin olla jube kaval - kui vihm saab läbi, võtan kilekad ära ja mul on kuivad püksid järgmiseks 10+ tunniks. Tüng... seda vihma nagu ei tulnudki, jube umbne oli see jooks nendel esimestel tundidel! Esimeses tugipunktis umbes 25 km peal võtsin need jalast ära ja hakkas normaalsem. Oi kui hea maitseb mustikakissell! Ja lumest ei olnud lumehelvestiki kuskil enam alles, meenutades paari nädala taguseid uudiseid Hiiumaast.  Maastik oli imeline! Kunagi olen käinud küll nendel radadel veidi matkamas, aga väga ei mäletanud, et see saar nii mägine on! Seega sai sõrgi vahele palju kõnniotsi ka teha ja see sobis mu plaani, et suudaks terve raja läbida. Aga ega see lumi ka tulemata ei jäänud. Koos libedate trepiastetega. Mul on treppidega mingi oma error. Paar korda Rõuge maratoni joostes ja seal trepist üles minnes sinna pesapuu torni juures - mul läheb alati süda pahaks. Nii ka siin. Kui juba pikem pingutus seljataga, siis trepid 🤢... miks see nii on, ei tea. Aga ega see lumi ka tulemata siiski ei jäänud! Senitehtud neljast Taliharjast on ühel varasemal olnud ainult maa must - ka siis mul oli tervisega probleeme ja mõtlesin, et vähemalt ei pea lumes sumpama. Sel korral ka tundsin, et loodus siiski veidi on minu poolele... Kui oleks ikka paksus lumes pidev rassimine, siis ma vist sinna kesklaagrisse ikka oleksin oma lõpu sättinud. Aga muidu oli ikkagi väga tore! Minu esialgne hirm, et see koroona-vegeteerimine on hävitanud igasuguse jõu, siis vana rasva pealt ikka õnnestus rahulikult edasi liikuda. Kuni kesklaagrini 51 km peal ikkagi enamus ajast sai nagu sörgitud va. tõusud. Rajajoon oli laetud laenatud kella sisse ja muudkui jälgi joont ja RMK rajamärke ja naudi loodust! Kaaslaseks sain ühe Mairo, kellega tempo klappis ja kelle eesmärk oli ka vähemalt lõppu jõuda. Mõtlesin, et vahva! Otseselt ma ju enam pimedat ööd üksi metsas ei karda, aga samas kellegiga koos on ikka turvalisem ja julgem ju. Eriti arvestades, mis juhtuma hakkas peale kesklaagrit... Ja sealt alates siiski tegimegi ainult tempokõndi, kuna kuivad riided said alla vahetatud ja enam ei olnud plaanis sörkida vaid matkata kindla peale lõpuni.

Tegelt on sellistel võistlustel ka väga tore see, et on tekkinud mingi tuttavate toredate inimeste ring, keda kohtadki korra aastas nendel võistlustel. Näiteks esimese 20 km peal sattusin kõrvuti jooksma Tiiduga, kellega kulgesin 2021 enamus rajast koos Expeditionil, kui kanuust välja ronisin ja avastasin, et olen oma võistluskaardid valesse kotti valesse punkti saatnud ja rattarajale suundunud Tiit oli nõus minuga koos edasi kulgema. Või siis Iiv ja Kaarel, kes mind 2021 Taliharjal motiveerisid jätkama kui olin valmis kesklaagris katkestama, sest ei julgenud oma esimesel pikal öisel üksi jätkata, aga seal nad olid - õigel ajal õiges kohas ja saime koos edasi. Nüüd näen neid korra aastas - Taliharjal 😊 ja rohkem kui korra aastas Instagramis 😝. Sel korral ma oleks saanud noormeestest vahva foto, kui neist ühes kohas möödusime ja Iiv jändas oma villiga ja Kaarel lebotas selili lõrtsilumevallis ja scrollis telefoni puhkehetkel. Aga noh, kõmpisime mööda ja 100 m hiljem mõtlesin, küll oleks hea foto saanud, aga näedsa, ei viitsinud tagasi joosta enam. Siis nad jooksid küll taas omakorda meist mööda ja palusin situatsiooni taasluua mingi hetk, aga paraku nii ei läinud. 72 km tugipunktis küll taas trehvasime - kus me olime jälle neist ette saanud, sest nad tegid omaloomingulist sõgedat sööri vahepeal.
Nii, tagasi rajaolude juurde. Jaanuaris tundide viisi jääkülmas vees solberdada? EI ole mõeldud pehmodele! Seepärast pehmorada ehk 51 km osalejad seda kogeda ei saanudki. Oh ja ah. Üritad esimest korda seal mätastel turnida, varvas satub vette korraks. Kurat. Aga mõtled, et jess, suht hästi läks. Siis järgmises kohas. Pekki küll, pahkluuni libised mättalt vette. Kirud ja matkad edasi. Ja siis veel kordi ja kordi ja lõpuks leiad ennast 5 minutit järjest lihtsalt vee sees hüppamas, sest jalad on nagunii juba nii märjad ja varbad külmatundes varvaste kosmosesse läinud, et enam ei ole väga vahet kas on mätas jala all või ei ole, saaks vaid rutem läbi sellest soost. Sellistes kohtades mõtlesin õndsalt, et küll on hea, et olen jalgsi! Kui peaks ratast ka veel siin kaasas tassima... oh ei 🤓.

Ja see retk vist sõna otseses mõttes kulgeski mul vana rasva pealt- ühel hetkel tundsin, et lamp muudkui libiseb pea ümber allapoole - pea jäi kitsamaks. Siis GPS ümber käe muudkui hakkas alla libisema, pingutad, ikka libiseb... Siis kell vajus muudkui randme peale ära. Ehk siis jah, vana rasva pealt tehtud matk, mida enam loodetavasti siis ei ole 😆. Ja jube haigutamine kippus peale - kui viimased 3 nädalat on kulgenud sleep modes, siis... 😴 Üldiselt kujunes meil Mairoga koostöö, et mina jälgisin joont kellas ja tema vaatas paberkaarti, et mis ümbrus ees ootamas on või kaua see soo veel kestab jne, kui ühel hetkel keeran pilgu kellale ja - tühjus. Mismõttes nagu! Laenasin spetsiaalselt ju hea kella, et ei peaks oma vana kella vahepeal akupangast laadima nagu varasematel aastatel teindu olen. Mis tunne see on, kui oled võistlusel, kus seiklussportlaste peatreener Tarvo tuletab veel stardis kõigile meelde, et kui sul kellas träkki ei ole, siis sa sured sellel rajal ära. See tunne on, et oled nagu saamatu seal rajal! Veits kriipi nagu noh. Ja tänan õnne, et jumal tänatud, et ma siiski sõrkides ei läinud edasi üksi vaid jäin matkamise plaani juurde. Ilma kellata ja ilma kaardita oleks ikkagi veid nadi nagu olnud. Sest rajatähistust ju sellel üritusel oli 101 km kohta umbes 3 kurvi peal vist. Aga kurve oli oluliselt rohkem 🙂. Ma isegi vahepeal rajal mõtlesin, et mis siis kui pealambi akud äkki enne ära lõpetavad, kuna tempo oli ikkagi aeglasem kui arvasin ja siis mõtlesin, et noh, vähemalt on mul hea kell, kus on joon alati näha ja kella taustavalgusega saan mööda joont ikka kuskil hoida mitte dzunglisse kaduda... ei muffigi 😆!

No selge kui nii, siis nii. Paberkaart meil ju on siiski kahepeale. Ja siis tuli laibakuur, kus ennast laibana tundvad osalejad said end turgutada energiajoogiga. Ups, seda pilti vist küll ei tohiks internetiavarustes näidata, sest oli vist selline juhuslik ekspluateerimine... 🫣. Aga istusin ka korra mömmi pehmesse sülle ja varsti kulgesimegi edasi. Kronoloogiliselt mul vist siin tekst ja pildid veidi lappavad. No pole vahet. Detailid vähemalt on õiged ja järjekord ei oma otsest tähendust. Peale selle, kui sain umbes kümmekond kilomeetrit enne lõppu peakorraldajalt sõnumi, et 5 km enne lõppu tuleb minna läbi jõe, kus vesi on poolde reide, aga ärgu ma kartku. Loen sõnumi valjusti Mairole ette ja ta arvab, et äkki Silver ajas sassi - mitte poolde reide vaid poolde säärde? No vot, ei tea, veidi jaburalt see mõte küll kõlas minna jaanuaris hargivaheni vette solberdama öösel kell 2-3. Aga täpselt nii see juhtuski. Ja enne seda sai Mairol lamp tühjaks. Ikka täiega tehnikasport, noh! Ja see jõgi polnud mingi oja vaid ikka selline tummisem lai! Õnneks läks sealt ka mingi elektrikarjus läbi. Elektri ja vee kombo....? 😆 Nojah, ma ikka katsusin, et elektrit seal sees ei ole ja kui vaja, saab sealt tuge leida. Ja tegime kiirkõndi Kärdla poole edasi!Jalad olid tõesti peaaegu hargivaheni ligemärjad. 
Nii kui Kärdla kottpimedatele tänavatele jõudsime (energiakriis, eksju...), käis taskus telefoni blinn ja vaatasin, et isa saatis sõnumi, et kuna jõudsime nüüd Kärdlasse, ta võib nüüd rahulikult magama minna. Oeh, kuidas teha nii, et ise ei peaks ligi 70-aastasena istuma öösel üleval ja jälgima, mida su keskealisest laps teeb jälle kuskil midagi, mis ei ole päris tavapärane... 🤓

Mul on nüüd 5 Taliharjat:

2019 Alutaguse. 50,33 km, 7:17.57, vorm okei, põlvini lumi
2020 Paganamaa. 47,57 km, 6:50.25, vorm olematu, maa must
2021 Viitna. 102,67 km 16:20.59, vorm niijanaa, paks lumi
2022 Mulgimaa. 103,01 km, 15:22.29, vorm okei, jääteed ja lumepudru
2023 Hiiumaa. ~103 km (kuna kell kooles ~82 km peal, aga sealt oli veidi üle 20 km veel minna), aeg ~17:15, vorm 3 nädalat enne võistlust täitsa ok ja siis... vabalanguses koroonareziimil... esimene pool pigem must maa ehk lumeta, teine pool palju rabavees solberdamist sh. jõe ületamine ja veidi lumiseid lõike ka.

https://sportrec.eu/gps/1hrgkg0 - kes soovib rajakaarti täpsemalt sisse piiluda...

Järgmisel päeval saatis Mairo mulle sõnumi: Hei, peale finišit läks kiireks ja ma ei jõudnudki sind tänada, igaljuhul suur aitäh sulle, et olid super kaaslane ja aitasid mind lõppu. Ma ei ole kindel kas ma üksi oleks jõudnud 😊. Nii tore! Hea tunne sellist sõnumit saada.

Mina tänan ka! Medaljonid said kõik metsast ära toodud ju, plaan sai täidetud. Emotsioon sai kätte saadud, keha sai mitte lõhutud (va kanged jalad, mida oli eriti ilmekalt näha pühapäevastel praamireisijatel) Aitäh armsatele abilistele tugipunktides ja pai peakorraldajale 😊. 

Edit nädal hiljem: Sattusin FB-s ühe ratturist osaleja postitust lugema Taliharja kohta, kes oli veidi nagu liiga pettunud ja süüdistas korraldajat rajal ohutuse mitte tagamise ja puuduliku riskianalüüsi jms pärast, OEH. Ma loodan, et korraldaja järgmisel aastal saab ju nende inimeste osalemise sooviavalduse mitterahuldada, kes võistluse olemusest ei taha aru saada ja kes arvavad, et nad on tulnud tavalisele maastikurattamaratonile. Kurb, kui hakatakse dikteerima üritusele, mida peab teistmoodi tegema. Ei pea ju tulema siis üritusele, mis ongi teistmoodi, kus inimeste mugavustsoonist väljatoomine ja looduse mitmepalgelisuse üllatus on kirsiks tordil. Kui kirjas on, et tegu on eluohtliku väljakutsega ja osaleja peab hakkama saama ise rajal algusest lõpuni, siis... Nii lihtsalt ongi. Ja alati saad ju otsa ringi keerata ja katkestada, kui jänni jääd... aga korraldajat süüdistada.. .ja veel easy money teenimist osalejate ohutuse arvelt,.. OEH... 😔 Ma väga loodan, et selliste suhtumistega asi ei päädi sellega, et kuskil keegi hakkab reguleerima ja piirama ja meie loodushullude avastamisrõõm tuksi keeratakse. Teeme nii, et inimestes säiliks mingigi oskus raskustes hakkama saada ja kogeda enda hakkamasaamise julgust, jõudu ja vaimu... 🤩