Tahtsin joonistada ühe südame

Tegelikult mul oli selle rattasõiduga jälle üks eesmärk, mis mul on juba väga pikalt olnud, aga pole kunagi teostunud seni. Olen nii palju näinud sõprade rattasõitudest alati fotosid kuskil vahepeal tehtud kohvi ☕️ ja crossaindi 🥐 peatustest. Ma tahan ka ju nii trenni teha, et vahepeal on kohvik ja puha! Seni pole kunagi õnnestunud, isegi kui olen näinud tee ääres sobivat kohta, olen edasi sõitnud. Sel korral mõtlesin, et ei sõida edasi. Istun ja kohvitan! Kui näen sellist kohta. Sest ega ma ju järjekordselt ei vaadanud üldse oma träkki lähemalt, mis mulle kaardile joonistus. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib lihtsalt minna ja siis silmad pärani lahti 🧐 uurida ümbrust ja kohti, kuhu satun. Omamata mingeid ootuseid ja eelduseid. Lootes, et kurjad koerad on kinni ja teed ei kao ära võssa.

Tegelikult olin ka töönädalast päris tühjaks pigistatud ja tahtsin lihtsalt kulgeda 🚴🏽‍♀️! Unustada argielu ja elada hetkes. No kui otsekoheselt ja ausalt öelda, olin päris kapsas. Vajasin restarti. Eriti sain sellest aru, kui sõitsin pikalt mööda metsasihtide kruusateid ja siis kui tuli üks keeramine, siis sirutasin käe küljele ja näitasin käega pööramisesuunda. Sain aru, et olen ikka täiesti kapsas, kui näitan somewhere nowhere pöörates käega suunda 🫣.

Ega parem ei olnud ka koht, kus äkki seljataga kuulsin valju kraaksatust/prääksatust ja ehmunult pead keerates, vaevalt püsti jäädes, nägin kuidas kaks hane 🪿🪿 lendasid must üle madalalt. Ma päriselt kurjustasin nendega, et – meelega ehmatasite mind vä? Ja siis veidi edasi veel äkki vaatan, et mismõttes – keset sõiduteed on laiaks sõidetud konn (ma ei leia konna emotikoni) – mis ei ole ju midagi tavatut. Aga ta seisab püsti. Lai ja peenike kui leht, aga jalad püsti keset teed... Arusaamatu.

Mingi hetk sattusin keset metsateid betoonitud teedele – kunagise raketibaasi 🚀 koht. Seal olid paar ATV-ga tüüpi, kes tervitasid veidi hämmingus, kui mingi patsiga rattur äkki sellises kohas nende teele keeras. Expeditioni rajad ei olegi sinna veel jõudnud, või on? Hmm... Oo, ja siis ma jõudsin Rakkesse! Ja ma nägin tee ääres maja, millel oli kiri Kadaka kohvik. Ja uksel kiri, et avatud E-R. Ohkasin ja võtsin oma seljakoti seljast, ladusin pingile ühe piknikujuustupulgakese, ühe suitsuvorstipulgakese ja ühe õuna 🍎 – 55 km sõidetud, paras koht veidi süüa. Sõitsin veel edasi ja tee ääres oli meeletult ilus tammepuu 🌳! Muru ümbert ära niidetud puudesalu keskel nagu puukuningas! Seisin ja vaatasin. Kuidas üks puu saab olla nii ilus ja tugev! Armas puu. Ja siis sattusin viljapõllu 🌾 rööbastesse. Oh, see viljalõhn! Nii tummine, et võtab hinge kinni! Lootsin, et keegi ei näe mind seal ja ei tule kurjustama, miks viljapõllul sõidan. Aga ausõna, seal olid traktorijäljed ja ükski viljapea mu ratta alla ei jäänud. Koeru – ah, ei olnud ka siin kohvikut!
Siis äkki sõitis must mööda üks maanteerattaga mees 🚴🏽‍♂️ ja uuris, kust ma tulen ja kuhu lähen. Pole minusugust siin varem näinud. Naabrivalve keset maanteed 😆. Ütlesin, et tulen Tamsalust ja lähen Tamsallu. Ringiga. Ta imestas, miks ma nii aeglase rattaga sõidan. Mina?!? Noh, misasja et, aaa. Ei ma ei saa siin maantekaga ju sõita, sest mu joon satub tihti kruusateele ka ju! Ta piilus mu joont kellas ja ei öelnud midagi rohkem. Räige vastutuul oli muidugi sellele lõigul, mõtlesin, et eluvõimalus võtta nüüd selle mnt tuulde ju! Umbes 6 km pidasin vastu, siis loobusin. Mõtlesin, et mul on mingi 80 km veel sõita, ma ei saa end sodiks sõita siin tempos ülesmäge mnt versus mtb. Jõudsin Järva-jaani, nägin kohvikusilti. Avatud E-R. Tundub, et armsad väiksed külakesed-linnakesed ei taha nädalavahetusel turiste sööta. 95 km juures nägin hullult mädanenud ja katkist bussipeatuse pinki ja tegin seal uue söögipeatuse. Üks piknikujuustupulgake, üks suitsuvorstipulgake ja üks banaan 🍌.

Aravetes nägin seinamaalingutega maja ja tundsin, kuidas ma hakkan sellest argielupingest juba välja tulema. Nii mõnus oli! Tekkis isegi tunne, et juba on nii hea, et homme võib juba esmaspäev kah tulla, tühja sest pühapäevast 😝. Sõitsin rahulolevalt edasi ja siis – mida mu silmad näevad – Aravete Circle K. Kuna ma ju oma träkki eelnevalt ei uurinud, siis ma ei teadnud, mis mul teele jäävad. Seda tanklat teadsin küll ju, olen sealt korduvalt mööda sõitnud. Kohv? Prooviks? Ok, keerasin sisse. Isegi crossaint oli olemas. Täiuslik. Ma olen ka nüüd nagu päris rattasõitja. 5 minutit hiljem... miks see kohvitops nii suur on? Seda ei jõua ju ära juuagi, külm hakkab juba kohapeal. Neelasin alla kõik ja mõtlesin, et läks nässu. See peab ikka olema päris kohvik, päris kohvitassiga. On, mida tulevikus taas otsida edasi!

Kuskil enne Tapat olid äkki mu tagai politseiauto 🚓 sellised hoiatussireenid, noh nagu kui kästakse tee äärde võtta nagu. Appi küll, mis ma nüüd siis tegin? Rattaga? Peast käis läbi, rattaluba ju olema ei pea. Kiiver on. Tuled on, aga ei põle. Sõidan õigel pool. Mida ma valesti tegin? Aga, siiski... mööda sõitis sõjaväepolitsei, mille taga olid ülilaiad suured sõjaväemasinamonstrumid. Ju siis signaaliga hoiatati mind, et võtaksin rohkem tee äärde veel, sest need laiutasid ka teepeenra ulatuse. Päris õudne oli, kui need mööda sõitsid, ausalt öeldes.
Tapal oli kohvik. Aga mul oli sellest bensukakohvist veel üledoos. Sõitsin edasi. Umbes 135 km peal sain aru, et mu argielust väljatuleku rahulolu on veidi läinud juba ülekoormuse lappamise kätte taas, kui nägin tee ääres suurt lehmakarja 🐂  ja jäin seisma ja vaatasin neid ja nad kõik vaatasid mind oma suurte silmadega ja ainune, mida ma suutsin mõelda oli see, et kui ma suureks saan, siis ma võtan omale ka vasika! Sest nad on ju nii armsad! Prrr. Ma olen ju suur juba, tulin maa peale tagasi.
Ja tegelikult olin ju peaaegu juba lõppu jõudmas ka, mõtlesin, et nii lolli mõtteid ei saa enam tekkida. Oh ei, saab küll! Keerasin veel kuhugi metsakruusakale, kus seisis keset teed hiiglaslik palgiveok ja selle peal palgitõstuk ja need haaratsid siis tõstsid kõrvalt palke 🪵 veoki peale. Mida mina kohe mõtlesin? Et kas see juht ikka näeb, et ma seal rattaga ta külje alt mööda sõidan? Aga mis siis, kui need haaratsid minust kinni võtavad? Samas rahustasin end, et millal enne on nähtud, et nendes mänguloomade automaatides mõni loom nende haaratsite vahele kinni jääb 🤷🏽‍♀️. Ja sõitsin rahulikult edasi.

Täpselt 7h30min ja 147 km hiljem, proovin oma kangete jalgade kiuste panna selga kuivad riided, istun rooli ja mõtlen - Jumal õnnistagu inimest, kes leiutas automaatkäigukasti ja püsikiirusehoidja 😆

PS. Kodu poole sõites nägin äkki tee ääres armsaid lilli 🌸. Jäin teele seisma, panin tagurpidikäigu sisse ja hakkasin tagurdama paarsada meetrit - milleks ringi keerata, kui saab tagurpidi sõita. Noh, et koju lauale lilli korjata. Sel hetkel sõitis minust mööda politseiauto. Ega ju tagurpidi maanteel sõitmine ei ole ju keelatud mingi liiklusreegli järgi? Veidi see politseiauto nagu aeglustus, aga ju vaatas, et see on Saaremaalt (noh Saaremaajooksu kleepsud ju peal) ja ei oska mandril sõita, las pusib edasi.

Täitsa tore ❤️ ring tuli.