Minu esimene suusavõistlus ehk sünnipäev Tartu maratoni rajal

Detsember. Firma spordiklubi saadab üleskutse regida maratonile! Eiran seda kirja, aga kuklasse jääb see siiski püsima. Ühel päeval tööle minnas meenus, oh pagan, eile oli regimise tähtaeg! Saadan igaks juhuks kirja, kui saab veel lisada mind, siis regiks ka ära... Paar päeva hiljem. Sammun Stopperisse ja ostan klassikasuusad...

Jõulud. Teen Kuressaares 2 km suusatrenni. Pärast seda taastan autos 15 minutit kinnist hingamist. Kirun, mis toimub inimese mõistuses, kui ta regib end suusamaratonile eelnevat suusakogemust omamata. Jooksumaratoniks võtsin aega pea 10 aastat, enne kui julgesin selle ette võtta ja jooksnud olin ju suhteliselt palju ikkagi enne seda. Inimloom on keeruline loom, tõdesin. Aga 2 km-ga ju maratoni läbi ei sõida. Helistasin arstile ja alustasin astmaravikuuriga.

Jaanuar. Kaks nädalat peale ravi algust MA SAAN SUUSATADA ilma trenni ajal 3x piipu kasutamata!

17.02. Triin tegi tatraputru, kõhud täis, asjad Rauliga autoga starti ja soojendusjalutuskäik Pühajärvelt Otepääle. Kaks meest jalutasid ka, suusasaabastega. Vaesekesed, meil oli paremini plaan välja mõeldud - suusasaapad ootasid juba stardipaigas :) Kui auto juures asjad-riided korrigeeritud, siis läksime määrdeboksidesse oma suuski otsima. Nr 146 uksest sisse astudes, näen kohe Ahtot, naeratus näol ja minu suusad käes. Kiirustame Kristeliga oma EELVIIMASESSE stardigruppi ja ise itsitame, et algajad suusavõistlejad, kas saame hea stardipositsiooni, et ikka vaja ruttu minna... Ja siis on pool tundi aega muidugi. Ilm on jube mõnus ja lobiseme ja naerame ja näeme Kerlit ja teeme pilti ka. Loomulikult kohe FB-sse. Mehed ümber muigavad. Las muigavad, meil oli lõbus 😛

LÄBI MIKROFONI sooviti mulle õnne napilt enne starti!!! (sellepärast siis finišis mitu tuttavat kohe mulle kaela lendasid kallistama 😊). Pärast sain teada, et kolleeg tunneb korraldajat ja siis saigi mu õnnitlemiseks vihje saata teadustajale.

Stardi magasin maha. Kuulsin, kui öeldi 2 minutit stardini, siis hakkas ühel hetkel muusika mängima ja rahvas hakkas liikuma, arvasin, et lindid võeti gruppide vahelt ära ja mass vajub kokku. Aga kui ühel hetkel vaatasin, et tribüünide kell oli 9:01 ja nägin et sujuvalt juba minnakse stardikanga alt läbi, siis vajutasin kella käima. Pauku ma ei kuulnud igatahes. Hiljem sain teada, et pauku polegi ja muusika ongi start.

APPI. Esimesed kilomeetrid olid suht piin. Tiksumine, sahka pidurdamine, seismine. Enne esimest tõusu nägin, kuidas mingi parempoolne mass sujuvalt "lõikas" rada kurvist üle tuubiväljaku... Mõtlesin mõned sekundid, kas lõikan ka või ei. Otsustasin olla viisakas - piinlik saada ju pärast lõpetamist disklaffi, kui keegi näeb, kes seal rajalt lõikasid. Vapralt seisin edasi massis. Esimene km 7.41. Teine km 10.10. Algus oli "paljutõotav" ja jätsin vaikselt oma 5h plaaniga hüvasti.  

Kukkumisi oli oi kui palju. Purunenud keppe ka. Hoidsin enda omasid kiivalt nii lähedal kui võimalik. Inimesi on ikka jube imelikke, ausõna. Näiteks üks stiilinäide laskumistel oli selline, et pandi randmed risti põlvedele puhkama. Inimene vist ei suuda siis mõelda, millises asendis on tema suusakepid ta enda taga. Aga võibolla oligi see sihilik plaan, et keegi kummaltki poolt kõrvalt mööda ei laskuks. Ja selliseid oli ikka nii mõnigi. Teised stiilinäited olid need, kus keegi laskumisel suvalt rada vahetas (kuigi endal oli ees tühi rada), astus siis ette ja see, kellele ette astuti, sujuvalt lendas siis käed-jalad ristis rajalt välja. Enne esimest teeninduspunkti täitus ka minu ÕUDUSUNENÄGU - et ma pean ise laskumisel rada vahetama. Nimelt nägin kuidas suht kiirel laskumisel minu ees siis oli korralik kukkumistehunnik ja ma pidin üle 4 (NELJA) rea sõitma diagonaalis laskumisel, et ise mitte sinna hunnikusse sisse panna. Aga pärast selle edukat sooritamist olid laskumistel kõrvalreale astumised juba nagu käkitegu (võis mõnele isegi jääda mulje minust kui staazikast suusatajast...), kui keegi eespool hakkas oma libisemisega ette jääma.  

Stopper - mul olid supersuusad!!! AITÄH! Laskumistel libisesin mööda ja tõusudest jooksin üles. Kuigi 40 km peal ühest tõusust üles joostes tabasin end mõttelt, et miks ma seda teen, 20 km on veel vaja sõita ja peaks ju energiat säästma. Aga need tõusud olidki selles suhtes kohati jube ebamugavad, et kui nö taskusse või kotti sattudes oled lõksus seal kääritajate vahel või sammujate vahel ja ei saa omas tempos üles, siis natuke tegi see närviliseks küll. Sama asi laskumistel - kui keegi, kellel on endal ees pikalt vaba jälg, lihtsalt pidurdab sellega, et sirge seljaga laskub ja võtab hoo maha. Astu siis rajalt kõrvale, kui tahad puhata...

Teeninduspunktides ma ei söönud mitte midagi. Absoluutselt ei olnud sellist tunnet, et oleks tahtnud midagi NÄRIDA. Aga mul oli oma morss ja geelid kaasas. Nendest piisas väga hästi. Ainult neljandas punktis võtsin vett letist, sest mõtlesin et igakas juhuks jätan omale pauna natuke morssi varuks, kui peaks saabuma surnud punkt kuskil rajal ja tahaks energiat saada. 40 km peal läks mul jälge vahetades üks keskmine varvas nihkesse. See oli natuke paha, sest lõi krambi tallavõlvi sisse. See jäigi lõpuni nii, aga otseselt ei häirinud sõitmist. 43 km ühel laskumisel ikka tegin ise ka ühe kukerpalli kui minu laskumisejälg sujuvalt eraldus 2 suusajäljest 5ks jäljeks... Õnneks keegi mulle selga ei sadanud. Esimese asjana vaatasin, kas kepid on terved. UUUUHH. Vedas.

Surnud punkti ei saabunud ja 5:19 libisesin üle finišijoone. Tore sünnipäev! 😊

PS. Peale Porti dopinguavaldusi uurisin seda keelatud ainete listi ja ... minu astmarohtu seal ei ole enam! Ma olen aus rahvasportlane.