Proovige ise Tartu Maratoni esikolmikusse saada ehk minu teine Tartu Maraton

Lapimaal olid superolud! Kuigi oli väga külm, siis klassikajälg oli ilus! Mõned vist küll vaatasid mind veidralt, kui nägid, mis mul jalas on, aga samas mõne vanapaariga haakusin täitsa ilusti stilistiliselt :)

Nädal hiljem. Lapimaa pakasest tagasi Eesti lörtsi aklimatiseerumine läks üle kivide ja kändude. Maratoninädala esimesel poolel voolas nina nonstop vett. Siis tulid kolm päeva kestnud külmavärinad, kananahk, värisevad käed ja jääkülmad jalad. Kohutav nõrkus ja jõuetus ja mõtlesin, et no sinna see maraton nüüd läkski. Siiski viisin kolmapäeva suusad hooldusesse, kananahk üle kere värisedes ja manustasin mitu päeva küüslauku, sidrunit, mett, ingverit. Plaasterdasin rinnaesise ja jalatallad pipraplaastriga ja tegin sinepivanne jalgadele. Sain külmadesse jalgadesse vereringe tagasi, kuid keha oli läbi mis läbi. Aga kuna ma ju Kärdi veel ise meelitasin retrosõidule, siis ei saanud ju sõbrannat alt vedada ka. Laupäeva hommikul pakkisin lapsed ja asjad autosse ja minek lõunasse. Jete ja Mats osalesid laupäeval lastesõitudel. Ma üldiselt olen väga skeptiline nende võistluste osas kus kõigil on nr 1 rinnal, sest mida väiksemad lapsed, seda suurem lapsevanemate egode võistlus see on tavaliselt seal. Aga mõtlesin, et meil juba vanemad vanusegrupid, seal ehk asi mõistlikum juba. Oli ka. Lihtsalt mina panustasin oma tervenemisse vist taas väikse tagasikäigu tund aega vesises lumes seistes seal. Õhtul hotellis oli taas nõrk palavik. Aga muidu oli GMP super nagu alati! Saabudes ootas mind laual kommikarp. Suur aitäh tähelepaneku eest saabuva pühapäeva puhul!

Hommikul kraadida ei julgenud, keha hõõgus. Lohutasin, et ehk siiski ärevusest mitte palavikust. Hommikul oli veel väike dilemma kas, jalutame Pühajärvelt Otepääle nagu oli plaan või lähme siiski autoga. Sest 2 kilomeetrine kergliiklustee tundus klaassile jää ülesmäge Otepää suunas. Läksime autoga. Saime auto pargitud jääväljale ja hakkasime Tehvandile jalutama, kui Mats äkki küsib, kas sa keppe ei võtagi kaasa? Tagasi autosse! Staadionil. Kärt helistab, et nad on Tartust tulekuga lootusetult graafikust maas. Suundun suusaboksi, et meie suusad ära tuua. Pikk järjekord. Kui jõuan lõpuks sisse, siis küsin – kahed retrosuusad, palun! Kõikide boksis seisvate meeste pilgud keerdusid nagu magnetiga minule.

Järgmine dilemma – peaks viima finišikoti pakihoidu, aga sinna sisse peaks panema tavasaapad ka ehk suusasaapad jalga. Aga – see vahepealne lõik on libeduse tõttu kivipuruga kaetud. Aga minu suusasaabastel on ju väikesed augud ees klambri jaoks – pelgasin, et kui ma mõne kivikese sinna auku astun, siis on ju probleem. Proovisin enamvähem kandade peal käies selle lõigu ära käia.

Stardiväravas. Mõnus fiiling kogunes juba sinna aia äärde, ühed suusad vanemad kui teised. Aga siis vaatan, kuidas üks retrorinnanumbriga mees astus meie stardikoridori – all küll retrosuusad, aga sellele olid peale pandud tutikad klambrid ja tutikad Salomoni suusasaapad jalas. See oli küll veider. No eks inimene ise teab… Kärt saabus ka! Tegime mõned pildid ja suusad alla. Lapsed läksid tribüünidele starti vaatama ja kokkulepe oli, et nad jalutavad siis tagasi hotelli Pühajärvele ja vaatavad otseülekannet ja teevad ka koolitööd ära esmaspäevaks.

4 minutit jäi stardini ja hakkasin stardiväravast sisse astuma. Klamber klõpsas lahti! Mida!!! Vajutan kinni. Nii kui jalga tõstsin, nii klamber lahti. Mul oli kotis moment liim, mõtlen, kas tasub.. aga ei jõua enam mõelda. Libistan end stradikoridori ja närv on jumala must. Et kas siia see sõit siis nüüd jääbki, sest 63 km paaristõukeid mina küll ei jaksa teha ja no tõusudel ju siis nagunii klamber läheb lahti, nii kui kand tõuseb suusalt. Aga no polnud enam aega mõelda.

Pauk käis ja muusika hakkas mängima! Hull stress oli. Jälgisin kogu aeg klambreid. Tuli lahti, kükitasin, vajutasin pöidlaga kinni. Mõtlesin – mul on vöökotis mõned lutsukommid – kui õnnestuks sealt õige suurusega tükk hammustada, äkki see mahuks siis sinna klambri vahele – seal tundus, et vaja on mingit 2 millimeetrist kõva asja, mis takistaks klõpsul järgi andmast. Aga siis nägin raja ääres võsaoksi. Kärt murdis mulle ühe tüki ja murdsin sellest veel väikse tüki ja toppisin klambri vahele. MacGyverid!  Ülejäänud oksa panin kotti - äkki läheb veel vaja. Selle remondiboksi lõpetades vaatasime seljataha – olime sujuvalt jäänud viimaste sekka.

Esimene suurem laskumine 1,5 km peal. Eelnevalt seda väga pelgasingi just kõige rohkem – mass kõik koos ja seal on alati hullud kukkumised, olen näinud igasuguseid filmiklippe. Kuna olime jäänud viimaste sekka, siis künka otsas olid hirmunud prouad, kes vangutasid pead, et siin tuleb raudselt ära võtta suusad – KÕIK kukuvad. Tõsi, suht kõik rajad olid blokeeritud kas sahka sõitvate ja ukerdavate või kukkunud suusatajatega. Võtsime ka siis suusad ära, sest sõita nagunii ei saanud kui ükski jälg vaba ei olnud. Pistsin oma väärt oksajupi kindlalt kinda sisse selleks ajaks ja all monteerisin taas õigesse kohta.

Rajal… Rada oli jube. Libe. Jäine. Suusk ei pidanud. Paaristõuge. Mäest kääri. Pulss oli laes. Kuna aastavahetusel käisin seal rajal sõitmas mõned korrad, siis algus oli tuttav. Enne kümnendat kilomeetrit olin kohutavalt läbi. Nädal aega põetud misiganes viirus või aklimatiseerumine oli organismi ikkagi nõrgestanud. Lapimaa heast enesetundest ei olnud mitte midagi järgi. Klamber sai ju lahendatud, ju kuidagi jõudluse ka lahendab. Ja kui ei, no ju siis tuleb lihtsalt teeninduspunktis kõrvale astuda. Vähemalt olen osalenud. Paaristõuge… Kohati nagu siiski natuke ka pidas, aga siis jälle mitte midagi. Lumi oli väga imelik. No ei treeninud ma sellisteks oludeks!  Raske treeningul, kerge lahingus – no mida! Kõik oli vastupidi. Kuna hommikul süüa ei suutnud, siis vähemalt pistsin teeninduspunktis banaanijupi suhu ja jõin mustikakisselli. Raske oli kogu aeg, pulss oli kõrge kuigi tempo oli sigaaeglane. Aga mingil hetkel vist organism siiski leppis sellega, et omanik on hull ja pole mõtet vastu võidelda. Esialgne hõljuv haigusenõrkuseolek kuidagi taandus.

Kusagil 30+ kilomeetri peal sõitsime siis kokku lühikese distantsi suusatajatega. See oli veits keeruline. Kui enne seda oli mõnus rahulik ja tühi rada mõningate meie kaaskulgejatega, siis peale seda olime massis, kelle tase oli äärest ääreni. Eriti radikaalselt ilmnes see laskumiste alguses. Nii kui mõni laskumine ees hakkas paistma, oli nõlv suusad-kepid-käed-jalad risti-rästi laiali seisvaid suusatajaid täis, kes ei julgenud laskuma hakata. Isegi laugete laskumise eel. Täiesti tavaline oli, et laugel laskumisel kohtad suusatajat, kes lihtsalt sammub alla 90 kraadi suusad risti nõlvaga, nii et vähemalt 2 suusajälge on blokeeritud. Või need kes sahka sõitsid ka laugematel laskumistel käed nii laiali kui sai keppidega, nii et 3 suusarada oli hõivatud. Lõpuks juba silm õppis hindama, kas ees on enesekindel suusataja, kelle sabas võib jälge laskuma minna või ei.

Vasak õlg hakkas valu tegema, tavaline tuikamine, elan üle… Käed kinnastes muutusid ka imelikuks. Parem käsi tundus, et kubiseb villidest, sest nii hell oli. Ei julgenud kinnast toidupunktides ära ka võtta käest, sest pärast poleks tahtnud enam tagasi panna vist,  sest nende labakutega ma polnud ühtegi suusakilomeetrit varem suusatanud. Ahjaa, dressid seljas olid vist kunagised ema või isa vanad dressid, mida keegi polnud kandnud 30+ aastat. Pelgasin, et äkki püksikumm läheb katki, aga õnneks oli 2 kummi seal sees, seega panustasin, et püksid alla ei kuku.
Enne 50 kilomeetrit oli karm värk. Ühe laskumise all oli hull cräsh. Oleksin olnud 50 meetrit eespool, oleksin ise seal olnud osaline.. Ehk nägin kuidas laskumise all mootorsaan (minu arust esmaabi saan) keeras risti üle suusajälgede (äkki üritas ühest raja äärest saada teisele poole kedagi abistama?) ja suusatajad lendasid igasse suunda puntrasse, et seda vältida, üks suusataja pani reaalselt sisse mootorsaani kärusse.. see oli suht ehmatav vaatepilt. Kõik karjusid. Sain ka kuidagi sealt kukkujate vahelt läbi kui mulle küljepealt sisse sõideti. Õnneks jäin terveks. Kärt tuli minust natuke tagapool seal laskumisel ja jäin teda alla ootama. Kui nägin siis, kuidas ta suusad lumehange pani ja jooksis pikaliolijate juurde. Pärast ta ütles, et üks mees oli lausa teadvusetu. Õnneks vist siiski kõigil kondid terved, kuigi need oigavad mehed jätsid küll mulje, et kõik on katki… karm. Seal läks nõks aega, aga siis kulgesime edasi omas tempos… Õlg muutus järjest hullemaks…

Kui jäi veel 24 km, siis Kärt ütles, et ainult 24 km Kõrvemaa ring veel. Kui jäi 19 km, siis ütlesin, et näe, juba Kõrvemaa 19 km ring ainult jäänud. Kui jäi 15 km, muutus rada järjest hullemaks. Kohati oli nii pudru kui pudru. Vesine ja jäine vaheldumisi. Laskumise jäljed muutusid risti-rästi kokku-lahku nagu heegeldatud sall. Enda suuskade valitsemine muutus küll järjest enesekindlamaks seal pudrus laskumistel, aga raske oli ikka. Ja see lõputu paaristõuge. Nii kui proovisin vahelduvat, siis ei liikunud üldse edasi. Viimased 8 km, mõtlesin, et oh Irust Loole ja tagasi. Siis jäi 4 km – kõigest Loolt koju! Ja siis lõpuks millalgi saabus viimane kilomeeter ja see kannatuste rada sai läbi. Vasak käsi oli nii ropult valus. Rain tegi paar finišifotot ja läksime riietuma. Ma ei suutnud kätt tõsta, et pluus seljast saada. Kärt sikutas selle ära mul. Naiste riietustelgi läbipaistva ukse juures vaatas üks noomees muudkui uksest sisse varjamatu huviga. No las naudib kui higiste ja väsinud naiste vaatamine nii meeldib. Läksime söögitelki. Siis diplomite järgi.

Rain ja Kärt viisid mind Otepääle. Võtsin auto ja sõitsin Pühajärvele. Sain külmunud telefoni sisse lülitada ja mitu minutit järjest telefonil käis lõputu blin-blin-blin… saabuvad sünnipäevaõnnesoovisõnumid… nii armas! Asjad kohvrisse ja pesemine. Pead pesta kahjuks ei saanud, sest vasak käsi lihtsalt ei tõusnud enam. Võistluse adrenaliin vist suutis veel valu alla suruda, aga peale lõpetamist adrenaliin kadus ja valu muutus järjest hullemaks. 2,5h kojusõit ootas ees. Natuke keeruline oli ainult ühe käega, sest suunatulede ja kaugtulede kang oli ju vasakul. Aga no kui valikut ei ole, siis peab hakkama saama ka ühe käega. Koju on ju vaja jõuda.
Mis meeldis eriti? Armsad kaaskannatajad. Paarist retrosõitjast sai mitu korda mööda sõidetud, siis nemad omakorda meist. Tervitasime alati ja soovisime jaksu. Olime nagu üks tiim. Ka mitmed tavasõitjad möödudes soovisid meile edu ja ütlesid, et oleme vaprad! Ja ägedad.

Diplom – proovige ise Tartu Maratonil esikolmikusse jõuda? Diplomil on küll naiste teine koht, aga tegelikult on see 2-3 koht – me tegime seda Kärdiga koos ja sekund siia-sinna finišijoonel ei oma tähtsust. 3 naist oligi ainult sellel 63km hullusel. Medal ei olnud õnneks retro.

Kodus. Käsi on bleediga kaenlas. Varbaküüned – mul on nüüd Taliharja lilla varbaküüne juures ka Tartu Maratoni lilla küüs. Mis järgmiseks?