Minu esimene tiitlivõistluste medal

Ega mul aimu polnud, millesse ma end jälle mässisin. Aga ilge ahvatlus oli ju! Kevadel kahtlesin, kui ka kutsuti ja blokkisin mõtte. Aga noh, siis ikkagi sai soov võitu, et kui veel Eestis toimub ka, lihtne minna, võiks ju juhust kasutada ja proovida ära selle asja. Rogaini Euroopa Meistrivõistlused. Ma pole kunagi varem 24 h järjest liikunud kahel jalal. Expeditionid on olnud alati pikemad, aga seal ju saab vahepeal sadulas ja kanuus ka istuda. 

Panustasin hakkamasaamise Arthuri õlgadele 🥹, sest tema on vana kala igasuguste pikkade katsumustega ja ka väga hea orienteeruja, seega olin ette kindel, et vähemalt ma Lõuna-Eesti mömmikutele söödaks ei jää ju siis metsa. No ja kestvuse osas ma üldiselt ju ei kahtle endas. Üldjuhul.

Kuna modelile (treeningrajale) Haanjasse ei plaaninud jõuda reedel, siis alustasin oma proloogi Tartus jalutamisega. Ma ei tunne Tartut üldse, seega minu jaoks on seal kõmpimine kõik uus ja huvitav. Kolasin seal Toomemäel ja mõtlesin, et mis viga nii treenida ennast tugevaks maastikujooksjaks, kui oleks kodu kõrval selliste tõusudega jooksutrennide võimalused! See on mingi "hinges-jooksja" anomaalia vist, et igas uues kohas mõtlen kohe, kui sealkandis elada, kuidas oleks trennivõimalused... Tartust lahkumise eel oleks ehk kuskil 50-sendise plekist miljonipeldiku ka leidnud (kuhu ma ei julgeks nagunii sisse minna, mul on klaustrofoobiline hirm nendesse eluks ajaks kinni jääda tehnilise lukustamise rikke tõttu, mis kindlasti siis tekivad, kui mina seal sees olen), aga sain 12-eurose personalikempsu ja kauba peale 4 supersaiakest 😋

Edasi oli valida - öö bussis või normaalses öömajas. No minu jaoks on bussis ööbimine ka ju normaalne, aga... sai otsustatud, et ikkagi enne pikka 24 h võistlust tuleb korralikumalt välja magada ja mugavamalt hommikusööki teha ja asju pakkida valmis jooksukotti.

Vastseliina Piiskopilinnuses olin kord varem ka ööbinud, kui sõbrannadega seljakotimatka tegime mõned aastad tagasi ja alustasime mugavustega, et seada vaim valmis  parmurännakuks tookord. Seega teadsin, et koht on äge ja ikkagi jälle selline kiiksuga teistmoodi. Minukas... No asjade pakkimine läks minu jaoks suht ludinal. Ladusin oma planeeritud varud rivvi ja panin kotti. Lihtsalt. Ma ei tea, kogenumad nagu valmistuvad oma koti pakkimist ette 2x kauem mulle tundub ja siis on endal väga algaja tunne, et miks ma kõike nii pealiskaudselt võtan 🤷🏽‍♀️

Kohutavalt suur kogus tundus seda kaasatassitavat sööki! Aga no pidi ju arvestama, et 24 h pidevat liikumist. Poode vist tohtis küll kasutada, aga ei saa ju ette teada, et sellistesse kohtadesse sattuda võiks oma võistluse käigus 🙄

Hommik algas... veidi liiga vara! 🥱 Kuna öö oli soe ja aken oli ju öö läbi pärani avatud linnuse poole, siis.. hakkas 5.45 äkki mingi raskeveokite müra ja inimeste käsklused ja pottide-kulpide klõbin... Mingi Kaitseväe üritust hakati ette valmistama vist! Piilusin unesegusena aknast välja, nägin neid lapilisi tegelasi ja tõmbasin akna kinni ja hops tagasi teki alla veel tunnikeseks... 

Hommikul kohv ja puder ja bussi Misso poole! Tuttavaid oli omajagu, Arthur jõudis ka varsti. Mina pole varem rogaini planeeringut teinud nöelte ja nööriga, ainult eemalt olin näinud sellist asja. Nüüd sain Arthuri kõrval veidi targemaks selles osas. Tal oli kõik välja arvutatud, kui palju umbes jõuame teha, nöör sõlmekohtadega, kus võiks saada täis 5 tundi ja siis hakkasime sättima! Kuhu see nöör tirida punktide vahel, et oleks suuri punkte, millesse jõudmine oleks optimaalne ja pigem lihtne 😛, sest eelnev maastiku olukorra info kuulutas eesootavat õudsat võssi ja risu. Sain üllatuslikult teada, et Arthuri jaoks on see ka esimene 24 h rogain! Ta on küll pikkade seikluste sees teinud ka pikki jalgsi etappe, aga mitte sellist asja ainult. Nojah, 2 algajat järelikult!

Stardis oli veits nagu kaos... Stardialasse sisenedes olid seal SI-pulga kontrollijad Check jaamadega, küsisin, kas Clear-jaama ei pea tegema? Siis öeldi, et seda saab teha seal laululava juures, kus stardimaterjalid anti, ruttuasime sinnapoole, seal öeldi, et ei-ei, ikka seal väravas on see... Tegelikult tuli välja, et polegi vaja teha ju Clear kui on korraldaja oma antud SI pulgad ju kõigil... 

Kellasid ja telefone keegi ei kontrollinud. Kuna GPS seadmed on keelatud, siis tohtis kasutada ainult Exp mode kellasid, kus Sa ei näegi mitte muhvigi muud kui et kellaaega, aga vähemalt ta salvestab liikumise hilisema Strava laadimise jaoks 😜 (teada tuntud tõde ju - pole träkki, pole teinud 😆) ja seetõttu ei tohtinud ka telefone kasutada, et mitte kaardirakendusi kasutada. No tuleb uskuda osalejate aususesse...

Plaani tehes vaatasime, et algus võiks olla lihtsam, jooksukas - et noh, keha veel värkse ja jaksab joosta. Pärast väsinud ja joosta nagunii ei jaksa enam nii reipalt, siis saab pärast kõndida ju maa-ja-ilm. 

Esimese punktiga hakkas pihta. Arthuri närvide test minuga 😅🫣. No ei ole mina süüdi, et see mõõtkava ei haagi nii kiiresti ajju! Väitsin, et me keerasime liiga vara  metsa ära juba. Seisatasin ja näitasin kaarti, et näe, see kurv on ju siin, me ei ole veel siin. Ja siis ütles Arthur konkreetselt: "Ära vaidle!" ja ... ma proovisin edaspidi kuss olla rohkem 🤭. Mõned korrad proovisin teda veel eksiteele meelitada 🤓, aga õnneks ta ei allunud mu vaidlustele!

2,5 tundi stardist oli minu jaoks selle võistluse kõige raskem moment. Noh, vist selline mini-kuumarabandus. Alguses oli tunne, et kõht läheb lahti, aga ei midagi.. Siis paarsada meetrit edasi ja ma tundsin ära selle seisundi, mida olen paar korda varem ka kogenud. Nii halb on. Kõik hõljub, keha ei tunneta, külmavibra ja meeletu pikali viskamise soov. See oli päris hirmutav ja ma ei julgenud Arthurile seda päris otse nii öeldagi, et nii halb on seis. Hõikasin vaid, et teen veel kiire metsapeatuse... Kükitasin ja veidi nagu hakkas parem ja edasi õnneks ei olnudki midagi. Võimalik, et alguse kiirem tempo ja kuumus ikkagi lajatasid mulle veidi, mis õnneks oksendamisega ei kulmineerunud nagu varem paari kuumarabandusega.

Olgu öeldud, et mina ei tea, kuidas Arthur seal selle orienteerumisega hakkama sai nii hästi! Mõni koht oli ikka küll selline, et whaat...?!? Kaardil on valge mets mõne üksiku reljeefijoonega ja vaatad kaardilt üles enda ette - üks täiesti kaootiline metsarägastik - no mismoodi on võimalik aru saada, kus see punkt seal asub! 1 cm kaardil = 300 meetrit maastikul... Ja siis ta enesekindlat mu ees muudkui astus ja vaatas kaarti ja korrigeeris oma suunda ja mõtteid ja... kõik punktid me kätte saime, mis oli vaja saada! Mädzik!

Veega tekkis esimene mure 3,5 h stardist, kui mul oli tunne, et ma olin kuumusega juba nii palju joonud, et see saab mul küll enne otsa kui me joogipunkti jõuame! (mis tagantjärgi vaadates oli meie plaani peal 7,5 h ehk 53 km juures). Ja siis - nagu ime - oli ühe talu nurga peale seatud üles joogiämbrid! Õnneks oli ka peremees hoovis toimetamas ja sai talle hõigatud super-tänud! 🤗 Jätkasime teekonda...

Ma tegelikult ei oska iga pildi juurde oma lugu kirjutada. Panen siia rajalt pilte. Gopro oli mul kaasas. Jälle enamus ajast unustasin seda kasutada, kõige võssimad kohad jäid pildistamata, sest seal oli lihtsalt nii palju tegu, et ennast läbi murda!

Ma ei mäleta enam kus täpselt mul tekkis ka väike mure oma tallaga. Hommikul sai pandud teip peale kandadele ja päkanukkidele. Aga unustasin täitsa ära, et mul on ju ka varem tallale tekkinud pikk pundunud nahaga megavill suure varba kõrvalt alla pikuti... Tulime ühest punktist välja ja siis suurema tee ristumisel üks paar istus maas ja lappis oma jalgu, võtsime nende juurde, et nagu ühine jalatohterdusepunkt. Oh kui halb oli see soki jalast võtmine! Ja tald oli kole! Spets villiplaaster kahjuks niiskele jalale üldse ei haakinud ja siis sain abi kaas-maasistujatelt-konkurentidelt, kus naisliige nii armsasti pakkus oma abi kohe oma plaastriga ja isegi juhendas mind, kuidas tema selle paneks mul seal tallale. Jälle nii supertänulik selliste inimeste eest! 🤗 Oli veidi parem küll edasi liikuda. Valus küll, aga vähemalt katkine koht ei liikunud soki vastu enam. Tegelt meenus, et see vist oli umbes südaöö paiku ja siis mõtlesingi, et 12 tundi peab veel selle tallaga hakkama saama...

Öö oli veidralt soe! Kilekas kotti jäigi ja millalgi päiksetõusu ajal alles hakkas veidi jahedam, kui tõmbasin käised käte peale.

Umbes 5 tundi enne lõppu hakkame veidi kahtlema, et me vist ei jõua oma plaani täpselt nii teha nagu oli soov. Enne seda olime kogu aeg oma plaanist nagu ees, aga siis ikkagi tempo muutus aeglasemaks ja öösel oli raskeid punkte ja kuigi jooksime ikkagi igal võimalusel kogu aeg, siis lähenedes finišile (st umbes 3-4 tundi enne lõppu) hakkasime alternatiive mõtlema jooksvalt. 

Esimene loobumine oli KP 99. Tagantjärgi tõdemus, rumal loobumine. Aga siis oli tunne veel, et ülejäänud siiski jõuame nippa-nappa tehtud ja seda ühte punkti on lihtsam ära jätta ja hiljem nagu ühe punkti võrra kuskilt midagi kokku tõmmata väga ei saa loogiliselt. KP 83 juures arvutasime, et maanteele jõuame umbes 22 tunniks ja siis kindlasti enam seda suurt viimast kaart ei jõua teha. Plaan B - kas teeme 99 siiski küll nüüd pikema tiiruga ja otsa 55-42-40 või lihtsalt 55-42-40. Arthurile meeldis see viimane plaan rohkem 😝. 

Noh ja siis maanteele jõudes oli meil aega alla 2h, mis tundub ju sigapikk aeg, aga mõõtkava 1:30000 siiski on vahemaad ju väga suured ja 99 tundus juba kahtlane aega jõuda ja korra käis peast läbi ka veel rohkem lõuna pool KP 53, mis oli puhas jooksukas, aga siiski distantsilt kuskil 5,5 km edasitagasi ja seda me hetkeseisu jalgadega teha poleks jõudnud enam lisaks. Jäid mõlemad need ära ja võtsime veel kaks neljast mis seal olid. Isegi nii ülbelt chill, et läksime turvaliselt 55-42 ringiga mööda teid, et välistada üle jõe ujumine, sest kiiret otseselt enam ei olnud. Vajusime lobisemise mugavustsooni kah ja sai tehtud väga loll lohakusviga ehk KP 42 lahkusime hajameelselt samakaudu, mis tulime, kuigi oleks saanud ju 2x lühemalt teiselt poolt. Karistuseks meile ütlesin, et nüüd jookseme selle 1,2 km maanteel 🫣. Ilgelt jamps oleks jäänud ju hinge kripledama, kui selle pärast näiteks oleks saanud halvema koha, kui sama punktisumma juures loeb kiirem läbimisaeg ka ju... 

Enne finišit mõtlesin, et ei tea, kas tohib finišijoonel kella üldse kinni vajutada. Noh, et ikkagi ju näidata, et kellal oli kasutusel Expedition mode mitte võimalus distantsi, kaarti jm vaadata. Aga see ei huvitanudki kedagi lõpus... Õnneks oli võistluskeskus järve kõrval kohe ja sai minna vette oma ööpäevane higi ja metsa-sodi maha ujuma kohe. 

Aeg 23:24:53. Linnulennult punktide vahe 79,78 km, päriselt 123 km. Tõusumeetreid 1230. Segaveteranide euroopakate pronks! 🥉 Aitäh, Arthur!

Ega ju mõistlik ei olnud otse koju sõita roolis kui öö magamata täitsa. Sai veidi kruiisitud ja leitud lähedal üks vaikne miljoni-dollari-vaatega lõunaune koht... 😍🥱😴

Kodus siis pakkisin oma asjad lahti ja tegin inventuuri, mis ma siis rajal tarbisin. Enamus jäi järgi ju. Kokku sõin seal siis rajal ööpäevaga umbes 2260 kcal. Mida vist on siiski päris vähe sellisele retkele? Ja siis umbes 4 joogipauna täit vett kah. Üldse ei olnud rajal isu tegelikult. Kui muidu martsipanibatoonid on njämm, siis selles leitsakus - no ei isuta üldse! Võileiva sundisin end ära sööma ühe, sest kaine mõistus sundis. Käis suus ringi iga amps. Tomatit oleks tahtnud väga sinna vahele. Teine võileib jäi järgi. 2 geeli jäi järgi. 5 batooni jäi järgi. Enamus Tacticalist jäi järgi - tegin selle enne valmis, et saab ju külmalt ka süüa teel, aga jällegi, ei suuda süüa. Mõned ampsud võtsin 13 h ja 85 km joogipunktis. Tacticali juustukuubikud jäid ka järgi, sest unustasin üldse ära, et need mul kaasas on! 🤦🏽‍♀️ Neid oleks küll äkki isegi tahtnud rajal.

Võibolla kunagi osaleks uuesti sellisel asjal? 😊 6 päeva pärast on kõigest üks 3-tunni rogain ju! Ju see tald korda saab enne 🤭