Teel minu esimesele Koprakarikale

Seljatkotti panin ka SI-pulga ja kompassi - mõtlesin, et tegelt oleks äge kui saaks kuhugi läti päevakule minna, et kuidas seal need on. Etteöeldes - ma ei jõudnud ühelegi läti päevakule. Proovin siin piltidega koonerdada, kuigi telefon on pilte täis, siis noh, mul on mingi kompleks siiski selle ülemaailmse e-ruumi ülelaadimise ees... Valitud kaadrid... Õnneks mu kodulehe serveripaketil on mahulimiit ka 🤓.

Aga siiski idee ei olnud palju roolis istuda vaid pigem väiksema ala peal kolada ringi omal jalal. Leida igaks ööks jooksvalt uus koht, kus oleks hommikul ka ujumis- ehk pesemisvõimalus. Hmm, võrreldes eelmise aasta Soome samalaadse tripiga - Lätis on palju keerulisem leida neid veekogusid, kus saaks ujuma ka minna sisse! Aga ikkagi leidsin igaks hommikuks. Ja igaks päevaks ka peale päevast liikumist. Sest kleepekana magama minna ei ole võimalik. 

REEDE

Lahkudes tööpäevalõpu ajal kodust, kulgesin Pärnu poole ja kinnitasin endale - ei kiirusta! Teel tuli meelde, et koju jäid juhiload ja see Euroopa tervisekindlustusekaart. Kunagi kah unustasin selle koju, kui mul Lapimaal oli põlvevigastus ja siis oli valik, kas kohapeal maksan 200 eurot meditsioonivisiidi tasu, sest.... mul polnud seda eestikeelset plastikkaarti kaasas, millega oleks tasuta olnud. Kannatasin visiidiga koduni... Ühesõnaga - hakkasin veits põdema, aga Lätist Eestisse on nii kiire tagasi jõuda, et ehk pole probleemi. Juhilube ju ka keegi ei kontrolli kui pättust ei tee? 

Matk Kaisma suurjärve ümber hilisõhtul - saan aru, miks RMK näitab seda matkarajana ainult poole järve ümber - aga ma ju ei taha kunagi sama teed tagasi minna - mine tee ka see tiir ära ja saad teada, miks pool rada pole märgitud 😅. Jälle pean tõdema, et õnnelikud on need, kes minuga kaasas ei ole... Algas kõik ilusa laudteega ja lõpes totaalses risus, kus eelmisel päeval risus joostud Mägede päevak oli nagu jalutuskäik pargis... Jalad olid ära kraabitud tihedas võsas tee läbi tegemisega. Algas kõik sellest, kuidas oletatav matkatee oli totaalselt puid risti-rästi täis langenud ja mõtlesin, et lähen siis veidi ringiga... See puudest üle ronimine oleks olnud kordades inimlikum, on mul tunne. Olin kleidiga, pidi ju ilus matk olema...

Ööseks Sindi lähedale ja hommikul Sindis jooks. Oi kui kihvt vana suvilapiirkond, kus ühes hoovis on pandud püsti kaasaegne maja, teises hoovis on batuut suurem kui vana suvilamajake, kolmandas on äärest ääreni kartulid maas, neljandas on vanakoolilillede uputus, viiendas on vanavaralaada unistus, kuuendas on robotniiduk, seitsmendas on kivivirnale toetuv majanurk, kaheksandas on kaabuga härra terassil... nii mitmekihiline ja huvitav! Pilte ei teinud. Liiga privaatne. Ujuma Pärnu jõkke sealsamas. Algus tundus paljutõotav, aga kui jalge all tundsin isegi seal sügavas vees mingeid asju oma jalge vastas ja siis nägin 20-30-sentimeetriseid ahvenaid, oli väljatulek kiire 😱

Käisin veel Tolkuse rabas jalutamas, kus oli kõige steriilsem matkarada, kus kunagi olnud olen. Terve rada oli laudtee. Kui ühes kohas olid pingid, siis otsisin automaatselt silmadega harja, et pingi alt männiokkad ära pühkida. 

Edasi Lätti ja lihtsalt vaatasin väikseid asulaid tee ääres, tegin peatusi, istusin mere ääres...

PÜHAPÄEV

Ööks sõitsin Vecāķu randa. Hilisõhtul kui sinnapoole sõitsin, oli esmapilgul mulle arusaamatu massiränne mulle vastu. Kell oli mingi 22 ja nagu oleks Lauluväljakul lõppenud laulupidu. Autode ja inimeste mass oli nii suur! Ehk tuldi rannast... See oli pigem selline jõukate elanike rannapiirkond, kui maju vaadata ja tänavate äärde oli tehtud parkimisalasid, aga tasuta parkimine oli kell 20-08. Muidu tasuline, kuidas ja kuhu ja kui palju maksta? Ei saanud aru. Ehk siis ma pidin enne kaheksat olnud jooksnud, ujunud ja rannast ära sõitnud. I did it. 7.56 jõudsin bussi juurde tagasi. 

Suund Riia peale. Kuna ma unustasin oma rattakingad koju ja kuna Pärnus minu hobusejalale ühtegi suurust ei olnud, siis mõtlesin, et Riia on nii suur linn, seal küll peab olema! Googeldasin mingi rattapoe, mis oli isegi pühapäeval lahti ja kuna ma ei suutnud mingit parkimisäppi alla laadida ja tööle saada, siis jätsin bussi kuhugi suva kohta eemale, et mitte stressata parkimiskoha pärast ja hakkasin astuma.. 27 km ring tuli neil kingadel järgi käies 🤦🏽‍♀️.

Tegelikult ma mingi aeg mõtlesin küll, et päris rumal mõte oli teha jalutuskäik umbes nagu Maardust Tiskresse, selleks, et leida üks spordipood, kus ma saaks omale rattakingad, mis maha ununesid. Muidu poleks nagunii ka uusi ostnud, aga vanad olid katki ka juba. Ja tegelikult mulle väga meeldib kolada kohtades, kus ei arvata, et sa oled turist. Sattudes paneelamajade keldrivahedesse, vanade puumajade kinnistesse hoovidesse, luksusmajade metallaedade taha jne. Ühe kortermaja kassi 🐈 aitasin ehk päästa kah. Nimelt üks õnnetu kurnäuskas oli ennast smuugeldanud 2 akna vahele kuidagi ja oli seal praos lõksus aelemas. Kuna sama maja ühe teise akna peal üks noormees hängis, siis hõikasin talle, et äkki ta saab palun oma majanaabriga kuidagi kokku, et kass päästa. Ta lubas kohe asjaga tegeleda! Ma päästeoperatsiooni jälgima ei jäänud... 

Ühes kohas istusid 2 pingi peal 3 eluheidikut + 1 suur Minioni kaisukas. Turult ostsin maasikaid ja tikreid. Vanalinn on... nagu ikka. Inimesed söövad ja melu ja sumin... Tänavafotograafia oleks nii äge väljund, aga ma lihtsalt ei julge pildistada võõraid inimesi. Ahjaa, rattakingad sain ja pidin neid 19 km seljakotis kandma, sest pood asus mu tiiru esimeses osas... Ja poe ees oleks saanud vabalt tasuta parkida 🤣.

ESMASPÄEV

Järgmiseks ööks leidsin Sauriešu karjääri. Õhtul karjääri äärde jõudes vaatasin, et oh, kui äge, siin on hea ujuda homme! Seisin ja vaatasin ja siis... hakkas pihta mingi elu seal vees - vee all liikusid mingid suured elukad, kes aegajalt veepinnale lähenedes puristasid... No siia ma küll vette ei lähe, mõtlesin! Siin on mingid hiigelkalad vees! Kuniks ilmusid... peanupud koos suurte akvalangisti balloonidega ja täisvarustusega... Aga ei salga, et oli kõhe ujuda küll veidi seal, kui juba sellise profivarustusega käiakse seal põhja vaatamas, ju seal all on midagi põnevat-hirmutavat... Tegin veel väikse maasikamagustoidu omale - mul oli oma firma 7. sünnipäev. 

See hommik aga oli üks mu lemmikuid! Mis küll ei tõotanud ilus - kui silmad lahti tegin ja välja piilusin, oli kõik üleni HALL. Lihtsalt nii paks udu oli igal pool, et ei näinud ei puid, karjääri, taevast ega midagi. Pikutasin veidi veel ja siis ikka ajasin end üles. Jooksma asudes ümber karjääri juba hakkas udu taanduma, õhuniiskus oli nii suur, et meeletutes kogustes ämblikuvõrgud olid nagu pärlikeede ansamblid. Seisatasin ja uurisin neid. 🕸🕸🕸🕸...

Edasi Riekstukalnsi - vaatasin, et see on mingi suusakuurorti moodi asi ja suvel vist mingi golfiteema - silme ette tuli meie Kõrvemaa Matkakeskuse elu-melu... Kohale jõudes oli see nagu Palle üksi maailmas järjekordne koht, kuhu jõudsin. Null elu, null inimest. Võtsin ratta ja tegin ühe maastiku-kruusatiiru. Kuna Expeditionil mul ju läks 3x rehv tühjaks, siis veidi pelgasin seda, mul ei olnud isegi pumpa kaasas, rääkimata muust. Ja siis kuskil suva metsas üksi võõras riigis... Aga no mingi elu ju ikka oli igalpool mingi 10 km raadiuses...

Ei pane siia ühtegi metsaraja pilti, sest need on kõik samasugused nagu Eestis - kruusateed, mullateed, raiesmiketeed, singlid, kaduvad teed, põldude vahelised teed jne jne. Aga helesinine laguun ja loodusesse vajuv majake. Ühe põrnika 🪲 aitasin selja pealt jalgele - sõitsin kruusateel ja jäi silma, et üks siputab jalad taeva poole. Jäin seisma ja upitasin ta jalgele. Siis üheskohas oli kurb looduse reaalsus - mingi kulliline haaras väiksema linnu oma küüniste vahele, paraku kaotas ta enda küünte vahelt just minu ees ja linnuke kukkus mu ette teele... 🦅🐦‍⬛. Ja vahetult enne lõppu peesitas rebane 🦊 keset rada, kui kurvi tagant hooga tulin, hüppas ta hopsti võssa.

Vot pesta seal ei olnud küll kuskil ja sõitsin veidi edasi Daugava jõe äärde Ķegumsi linna ja seal oli väike rannakoht. Proovisin seal veidi ka päevitada ja lugeda 27 kraadiga. Ma olen ikka põhjamaalaps... väga väsitav selline ilm...

TEISIPÄEV

Järgmine spot - Ogre. Kolasin juba õhtul seal veidi ja hommikul jooksutiir ka. Tavaliselt kui linnades jooksen, siis proovin leida üles pargid ja keskväljaku. Ja kõikvõimalikud keldriurkad ja majadevahed kah. Et oleks igapäevaelu ka näha, mitte ainult peatänavad. Laululava leidsin. Väga räämas oli. 

Väga keeruline leida ujumiskohta, kuigi jõe ääres ju linn. Ujumisrand oli, aga ujuda ei saa, kohutavalt vetikane! Õhtul seal jalutades vaatasin ka, et vaesed lapsed! Kõik sulistasid seal kaldal, aga sellele suurele ronimisbatuudijurakale keegi ei läinud - ühtegi keelusilti nagu ei olnud, aga no see oli vetikatest ümbritsetud kõik. Pildil ei saa aru, aga ujudes sai väga ebameeldivalt sellest aru. Aga riietuskabiin oli parim, mida kunagi kohanud - katusega, seega seest kuiv ja mitte pooleldi mädanenud nagu tavaliselt need kipuvad olema, lisaks oli sees 6 (!!!) nagi ja korralik pink.

Veidi jama oli see, et mu buss hakkas mingit imelikku vilinat tegema. See peletas mind mu tavapärastest karup***ukohtadest eemale ja püsisin pigem tsivilisatsiooni ligi. Alguses mõtlesin veidike rohkem suurest teest allpool kulgeda ja väiksemaid kohti uurida. Isa soovitas kapoti all uurida, kas mootoririhm tundub terve ja ei narmenda - see olevat väga paha-paha, kui see katki on, siis on totaalne kaput varsti. Tuvastasin oma olematu mehhanikumõistusega, et ainuke asi, mis seal kapoti all tundus rihma moodi olevat, tundus nagu terve.

Ehk siis - Sigulda. Parkisin eestlaste lemmikturistiatraktsiooni kohta (Tarzani seiklusrada), mis oli veidi nõme ses suhtes, et miks ma seal pargin kui ma turnima ei lähe, aga..., seal oli nagu ainuke Sigulda ujumiskoht (ehk pesemisvõimalus mul).

Võtsin ratta 🚴🏻‍♀️ ja plaanisin teha Sigulda-Līgatne-Sigulda rattaringi. Esimene pool rajast oli äge metsarada jõe kaldal paljude treppide ja tõusude ja langustega ja turnimistega. Alguses mõtlesin, et noh, tagasitee on lihtne tuim suured külateed. Aga noh.. Väga tuim ei ole, kui 6-ga ähid mäest üles pikalt... ja siis kihutad 30-ga mäest alla... pikalt ja siis uuesti nii. Kruusateel, mis on rööpasse sõidetud. 

KOLMAPÄEV

Ööbima jäin sinna samasse. Kõik seikluspargis turnivad eestlased lahkusid ka ööseks ja jäin üksi sinna oma bussiga. Hommikul jooks jõekallastel looduses ja karsumm sealsamal. Liiga palju tõusumeetreid nii vara 🥵. Aga rippsild oli ikkagi veidi hirmus - esiteks kuna seal all oli kiire vooluga jõgi ja noh, need lauad ei tundunud ka just kõige uuemad kuigi polnud neil häda midagi. Aga astusin nagu part, jalad viltu, et oleks talla toetuspind üle kahe laua, kui peaks üks murduma mu all... Ma tean, paranoiadega on nii keeruline elada mõnikord! Sel hommikul priiskasin lausa, automaadist kohv, mis seal oli. Aga nende kohviautomaatidega on see teema, et... ma tegelt oleksin ühe tassi veel tahtnud, aga no liiga raiskamisena tundub, kui mul on üks tops just ju masinast tulnud ja peaks masinast jälle uue topsi võtma... See oma-tops-kaasas harjumus on liiga tugev.

Valgetest poidest kaugemale ei tohi minna (kollased poid on mudilaste jaoks). Päeval käisin vaatamas, mõtlesin, et mis nali see on. Üks mees seisis seal poi juures, vesi puusani. Nojah, siis kui käisin peale ratast "pesemas" ... sain aru, miks poidest ei tohi kaugemale minna. Vool on nii tugev, et isegi seistes kisub. Proovisin vastuvoolu ujumisliigutust teha seal madalas vees - nagu kohapeal ujuks. Kuskil lugesin kunagi, et uju, kus sa ujud Lätis, aga Gauja jõest hoia eemale. Salakavalad keerised ja voolud. See hoidis alateadlikult selle jõe suhtes aukartust kah.

Edasi - Zvārtes matkarada - Hmm... ei soovita! 😬 Esimesed 4 km oli kogu aeg tunne, et mulle aitab, keeran otsa ringi, iga mõnesaja meetri tagant. Noh, oli ju ilusaid lõike ka! Aga enamus ei olnud 😅, pidevalt üks võsast ja kõrgest heinast läbi pressimine. Rada oli aimatav jalgeall... Noh, ja siis hakkas tibutama, ja siis hakkas paduvihm ja siis hakkasin jooksma... Seal kõrge märja heina vahel, no vahet polnud, kõik kohad olid hetkega ligemärjad. Muidugi jälle kleidiga ju matkasin. Siis oli äkki mingi väikse katusealusega ilus puidust wc-putka keset no-where padrikut. Vaatasin seal korra kaarti telefonist ja tundus, et saan oma plaanitud ringi veidi lõigata paari km jagu. Leidsin õige teeotsa üles ja vihm hakkas järgi jääma. Kuna ükski normaalne inimene sellises pärapõrgu matkateel tundub, et ei liigu, siis... leidsin puu otsas oksakoha, riputasin koti korra sinna ja koorisin end paljaks ja väänasin kõik riided välja - noh, nagu otse veepangest oleks need võtnud. Heinamaa auras nii ägedalt peale seda padukat soojuses. Ja siis olid kuni lõpuni parmud kallal. Ühesõnaga - ei soovita 😅. Enne padukat korjasin paar peotäit seeni - kotis oli paberkott minitomatitega kaasas, mida rajal ampsata - no see paberkott lagunes märjaga ära sealt tomatite ja seente ümbert, aga õhtusöögiks oli seeneomlett.

Ööseks suundusin Cēsisesse. Tegelt oli suur soov juba ka veidi normaalselt pesta. Jões saab ju oma liikumisehigi maha aga juuksed ja... noh, seebi-igatsus tuli. Googeldasin esimese spordihoone ja sisse astudes proovisin kätega selgeks teha, et soovin juukseid pesta ja üldse pesta. Mina vene keeles rääkida ei oska, nemad inglise keelest aru ei saa. Aga juhatati mind naiste pesuruumi ja raha nad ka selle eest ei tahtnud, kuigi pakkusin. Aitäh! Taas inimese tunne.

NELJAPÄEV

Hommikujooks - ma ei tea, kas ma ei eksi, kui ütlen, et nägin elus esimest korda oma silmaga mustasid luikesid (pilti ei lae, sest nad ei paista eriti välja tumeda tiigivee taustal niikuinii). Aga nii uskumatult ilusad! Siin oli ka keeruline leida, kus saaks ujuda. Üks karjäär oli linna lähedal. Ja siin oleks tahtnud küll pika tiiru ujuda karjääris! Aga ei julgenud ja tegin kiire karsummi.. Esiteks, kuna niigi ronisin kuskilt värava alt sisse, kuna tegu mingi wake-boardi erafirma kohaga. Ja teiseks - teisel kaldal ronis välja rajale just siis kui sealt jooksin, mingi kalamees, kellel olid suured kalad korvis. Näh, ma üksi niimoodi ei julge siis ju... Oleks keegi veel olnud, kes oleks koos minuga kalu eemale peletanud ja huligaanina turvakaamerate vaateväljas kauem hänginud... Tundus super ujumiskoht muidu.

REEDE

Tore linn… ja mõned pildid õhtusest jalutusest ja see hommikujooks ja suplus suures linnatiigis oli väga mõnus. 

Koprakarikas

Oeh - jõudsingi Koprakarikani lõpuks 😅. Kus see mõte tekkis? Kuna Lätis ma ei viitsinud sama teed tagasi sõita kodu poole, siis uurisin, mis Lõuna-Eestis toimub sel nädalavahetusel. Koprakarikas. Kihvt! Mäletan, kui kunagi kuulasin taaskord ühte Vestluspäevakut, siis noriti kellegi ütluse kallal ja sisu oli umbes nii, et keegi oli kuskil öelnud, et Põlva päevakute pealt ei olegi võimalik maailmatasemele jõuda. Ja siis arutati, et nooo, on ikka küll! Tänapäeva noored arvavad, et vaja on suuri välislaagreid, et areneda ja heaks saada, aga reaalsuses just põlva päevakud ja Koprakarikas - kui nendega hakkama saad, siis oledki maailmatasemel. 

Ehk siis - Koprakarikas - minu maailmataseme välimääraja 🦫🤓. Krootuse metsades. Ega ma veidi venitasin selle kirja panemisega, kuna - buss noh... ma ei teadnud, kuidas see vastu peab ja kas peab äkki otse suuna Tallinna võtma, välismaal küll ei viitsiks seda kuhugi remonti ka sebida nagu. 

LAUPÄEV

Öö olin Valgjärvel - seal oli ka tore joosta ja ujuda hommikul. Oi, ma olin seal ablas miisu! Lausa 2 hommikusööki. Ühe tegin ise, kuna jooksin vara ja siis kraamisin reisist bussi seal veel tükk aega. Kuna järgmisel päeval pidi seal külas toimuma mingi suurem pidu, siis lugesin, et külakohvik avatakse ka kell 10. Oh, kui tore, mõtlesin, et teen siis ka hommikusöögi kohvikus veel või noh eellõuna enne võistlust. Kui sisse astusin enne 11, siis oli seal tühjus. Nii inimestest kui toitudest. Aga leti taga tuli paar naist välja ja küsisin, kas hommikusöögiks oleks midagi. Sain parajalt suure kohvi ja tagaruumist rabarberikoogitüki, mis oli suurem kui taldrik ja oli üle ääre 😁. Kokku 3 eurot. Väga hea kook oli! Kuigi mul ei õnnestunud seda tuhksuhkrut mitte lauale pudistades süüa 🤭.

Koprakarika lühirada (loe LÜHIrada) aeg 00:55.53! 5,71 km (kaardil 3,8 km)

Seal ma sain aru, et Põhja-Eestis tehtud N21A ehk kõige pikemad ja tehnilisemad päevakurajad ei anna mitte mingisugust oskust tulla Lõuna-Eesti võssa soliidset N45 vanusegruppi tegema! Sest päevakutel ma kasutan just võimalust neid pikemaid teha, et saaks rohkem võimalust õppida. No ausõna, eneseusk orienreerumisoskusse kukkus kolinal kokku ja ma nüüd ei teadnud, kui järgmise päeva tavarada, mis on siis äkki 2x veel hullem ja kas ma sain pigem innustust, et krt, kuidas ma ei suuda sellest metsast aru saada või vastupidi, on saba veel rohkem jalge vahel... 

Aga see kaart oli minu jaoks arusaamatu ka ikkagi veidi! Lugesin küll eelinfot midagi valge metsa osa kohta... Aga kuidas saab raiesmik olla kaardil valge mets, mitte midagi ei saa aru - reaalsuses on ühesugune kõik pikalt, aga kaardil konkreetne raiesmiku ja valge metsa erinevus. Kompassiga näen, et suund on nagu õige, aga maastik ja kaart ei klapi üldse ja sundisin end vasakule kalduma seetõttu 5 punkti minnes. Sest ma tulin reaalselt raiesmikust sealt peale kruusateed, kaardil oleks nagu mets juba ja seetõttu hoidsin väga vasakule, et ma ei tohiks ju raiesmiku keskel olla... No ja seesama koht sai saatuslikuks ka 8-9 punktiga, kus jälle absoluutselt ei klappinud reaalsus kaardiga minu jaoks 😳. Seal olime Marjega koos ja ma ei tea, mingi 15 minutit vist tiirutasime seal - tagantjärgi saime aru, et keskendusime liiga sellele mitte-klappivale raiesmikule, kui oleks pidanud süvenema valgele ja rohelisele metsale...

Aga vahet pole. See oli esimene kord, kui ma ei vaadanudki tulemusi pärast. Mulle tundus, et see mu kaotus teistele oli nii meeletu, et ma ei tahtnudki seda näha... Mõtlesin, kas mul peaks veits häbi olema või mitte 🥹. Et äkki Koprakarikal käivadki ainult väga kogemustega orienteerujad? Suundusin Krootuse järve ennast puhtaks pesema ja ujuma...

PÜHAPÄEV

Ööbisin sealsamas Krootuse külas. Leidsin vaiksema koha, kuhu ennast parkida ära ja lugesin... Sel hommikul enam jooksma ja ujuma ei läinud, kuna minu start oli nagunii juba kell 11.09. Sest võtsin ikka julguse kokku ja plaanisin teisel päeval ka kohale minna. Lugesin kella 10ni raamatut ja proovisin mitte mõelda sellele õudsele risumetsale, mis ees ootamas...

Koprakarika tavarada aeg 01:07.35! 7,25 km (kaardil 5,9 km)

Parklast starti oli kusagil 2,5 km jalutada ja see väsitas juba ka päris ära palavusega. Aga ühesõnaga plaan oli mitte stressata. Esimene punkt - hästi. Teine punkt... krt... no ei saa aru, ja ma ei saagi jälle aru ka pärast kaarti ja träkki vaadates. Täiesti reaalne suurem soolaik oli edelas, ja punkti otsisin sellest kirdes siis nagu kaardil oli... ja ma polnud seal ainuke, teistest vanusegruppidest veel oli seal naisi... Ja siis lihtsalt nägime, kus mingid inimesed jooksid veel hoopis meie arust vales kohas ja seal oligi. Aga seda vesist konkreetset soolaiku küll kaardil pole mis päriselt oli. Ma ei saa aru.

Punktid 3-8 oli ok, sain täitsa aru, mis teen ja kus olen ja seal oli isegi joostavat metsa ka. Siis ootas ees pikk etapp ja seal nägin suht samal ajal oma vanusegrupi Piiat kui Marjet, kes muidugi ju startisid minust hiljem. Ehk sealt edasi ma põhimõtteliselt siis proovisin hoida end kaardis, aga jälgisin ka silmanurgast, mis nad teevad. Kuna mingit saavutusmomenti mu jaoks nagunii ei olnud, nagunii olin neist tagapool protokollis, sest nad olid startinud minust tagapool, siis lihtsalt kulgesin lõpuni nende sabas. 10 meetrit enne viimast punkti käisin käpuli - jälle sama väikse sõrme tagurpidi nagu 2,5 kuud tagasi Harkus. See oli halb.

Nokamüts pole kunagi varem takerdunud okstesse nii palju kordi nagu neil kahel päeval, aga kuna see jääb mul patsi külge rippuma, siis saan lihtsalt tagasi pähe tõmmata. Pühapäeval isegi tõmbas üle patsi kah veel ära 2x. Pidin tagasi toppima jooksu pealt. Aga mulle meeldib joosta nokamütsiga.

Tõusumeetreid oli üllatavalt vähe mõlemal päeval. Arvasin, et Lõuna-Eestis on kindlasti palju. Samas olin ma Lätis kogunud parajas koguses neid tõusumeetreid ka, et sääred olid väsinud küll. Reljeefiga ka ei saanud päris sina-peale. See 2,5 m kõrgusjoon ja reaalsuses ühtlaselt lainetav maastik kõrge taimestikuga/võsaga oli mulle ikkagi keeruline. Täna ma viimane ei olnud üllatuslikult (ehk juhtub apse ka parimatel), aga kokkuvõttes jah. Meid oli 4 naist N45. 

Ma endiselt ei saa aru sellest vanusegruppide vahetamisest orienteerumises, kus saab  olla vanusegrupis, kus on suurem konkurents, et huvitavam osaleda, või seal, kus väiksem konkurents, et kindel parem koht. Paar N45 naist olid nooremates gruppides. No tõenäoliselt viimane oleksin ikkagi olnud, kui kõik oleks olnud oma vanuse järgi 😌. Oleksin N40 olnud, oleksin kah vist poodiumile saanud. Aga mulle need oleksid ei meeldi ja mulle meeldiks kui kõik jookseks oma vanuse järgi oma vanusegrupis orienteerumisvõistlustel. Nagu jooksuvõistlustel. Seal ei lase sul keegi valida, kas tahad teises vanusegrupis osaleda 🥹 või teise pikkusega rada läbida kui ettenähtud. 

Saaremaal Pööripäevajooksul ma olen ikka mõned korrad saanud mõnelt esmakordselt osalevalt naiselt kurjustava etteheite, et mismõttes naiste distants on 2,5 km, ta tahab ka joosta 5 km nagu meestel on... Aga noh, mis ma oskan kosta - eks neid 5 km võistluseid on igal pool, tuleb siis sinna minna, kus seda joosta saab... 🤓. Ja kunagi lubasin eriloaga ühe 15-aastase poisi Saaremaa kolme päeva jooksul M16 osalema - tubli spordilaps oli. Pärast võistlust sain kurja kirja ühe teise poisi isalt, kelle laps oli päriselt nö õigusega seal vanusegrupis. Et miks ma luban sinna vanusegruppi kedagi, kes seal vanuse pärast olema ei peaks - tema laps sai halvema koha seepärast... Pärast seda ma pole enam mitte ühtegi erandit ja vastutulekut teinud. Sellega seoses olen ka mõelnud paralleeli orienteerumisega - kas need nooremate vanusegruppide osalejad ei ole solvunud kui vanemad, suuremate kogemustega, osalejad nende ees paremad kohad ära võtavad...? Eriti kui auhinnalised võistlused. Ma ei ole orienteerumismaailma sündinud vaid isehakanud harrastaja, seega ma ei tea kõiki neid ajaloolisi nüansse, miks see nii on.

PS. vaata, mis EOL numbrid on teistel naistel minu vanusegrupis! Pole ime, et nad juba lasteaias orienteeruma hakkasid kõik ja kogemusi palju enam kui minul 😊, ma arvan.

Aga ma jäin ikkagi rahule! See asi on ka siis tehtud nüüd ja proovitud. Ma pean rohkem raskemates tingimustes orienteeruma ja siis äkki kunagi Koprakarikas on lihtsam minule ka.